Johannes Tõrs
03.08.1940
Rae vallavapi teeneteplaadiomanik: Rae vallavolikogu 06.07.1999 otsus nr 227. Kätteandmise kuupäev 10.07.1999
Harjumaa aukodanik 2010.
03.08.1940
Rae vallavapi teeneteplaadiomanik: Rae vallavolikogu 06.07.1999 otsus nr 227. Kätteandmise kuupäev 10.07.1999
Harjumaa aukodanik 2010.
Artikkel ajakirjast Maakodu
Peeter Kivimäe ja Johannes Tõrs istuvad eramuuseumi pärli - Vene armee tanki T 34 peal. (foto www.sonumitooja.ee)
Mees, kes vabaduse saare lõi.
Lagedil asub saar, kus Nõukogude okupatsioon kestis kaks aastat vähem kui Eesti riigis
Neljateistkümne aasta eest kuulis käsitööline Johannes Tõrs unes häält, mis ütles: “Sa pead kokku koguma isamaa vabadusvõitluse ajaloo!”
Mees võttis öeldu südamesse ning on praeguseks Harjumaal Lagedil pannud püsti muuseumi, mis on relvadest ja mundritest tulvil. Tema kogumiskirg kestab aga edasi.
Relv käes maast madalast
Johannes Tõrs (62) on olnud hingelt vabadusvõitleja nii kaua, kui ta üldse mäletab. “Kodus käisid jõuluvõõrad, kes laulsid eesti laule,” mäletab mees oma varasest lapsepõlvest.
Tulirelva hoidis ta käes juba nelja-aastase jõmpsikana Saaremaal. Tema kodu külje all toimus kuulus Tehumardi lahing.
“Kui ümberringi hirmus tapmine käis, olin ema, vanaema, õe ja vennaga reheahjus peidus,” meenutab relvakoguja esimesi kokkupuuteid sõjaga. “Hiljem said külapoisid ümbruskonnas vedelevate relvadega aastaid pauku teha, neid oli lademetes. Hea, et hing sisse jäi.”
1957. aastal lõpetas Tõrs Virumaa kaevanduskooli, töötas seejärel puu- ja müürsepana Kundas. Juba siis, 17aastase noormehena, suutis ta Nõukogude võimuga tülli minna.
“Kuna palka korralikult ei makstud, korraldasime poistega streigi,” räägib Tõrs. “Panime rinda sildid “Tööd ja leiba”, marssisime mööda linnatänavaid ja laulsime: “Jää vabaks, Eesti meri!””
Õiglusenõudjad võeti kinni. Kõigepealt viidi nad Rakvere julgeolekusse, seejärel Tallinna Pagari tänavale. Sõber pandi viieks aastaks trellide taha, Tõrs sai üle noatera vabaks. Aga märk jäi külge.
Läbi pika kadalipu õnnestus tal merekooli pääseda, see ära lõpetada ning ka mitmed aastad merd sõita. 1979ndal astusid aga laeva kaks kaabuga meest ja teatasid, et rahvavaenlasel pole merele asja.
Aastaid tegi Tõrs restaureerimistöid, valmistas värvilisi aknaid ja kroonlühtreid.
“1988. aasta 20. oktoobril kell 5 hommikul sain nägemuse, et pean rajama Eesti vabadusvõitluse muuseumi,” meenutab Tõrs. “Ja just siia Lagedile, Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarele.”
Vabaks enne Eesti riiki
Enne Teist maailmasõda asus sellel saarel president Konstantin Pätsi noorema venna Voldemar Pätsi talu. Ajahammas oli maja kõvasti purenud: võsa ja nõgesedkasvasid põrandast välja. Suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud.
Et muuseumiideele tuge leida, hakkas ilmutust näinud mees võimu- ja rahameeste uksi kulutama, raha teenimiseks sigu kasvatama. Eksponaate otsis ta ajalehtede kaudu, samuti metsas uidates ja veekogudesse sukeldudes.
1989. aasta 1. juulil sai muuseumihoone nurgakivi. “Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks,” mäletab Tõrs. “See saar on kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik.”
Ametlikult avas vabadusvõitluse muuseum uksed 1994. aastal. Selle juurde pääseb üle valvetorniga rippsilla.
Maja ees ilutsevad kahurid ja tankid, näiteks Teise maailmasõja aegne Soomest pärit õhutõrjekahur, naabruses asuvast järvest välja tõmmatud raketivanker, Vene luuremasin, Vene sillatank ning 70 sõdurit mahutav soomusmasin, mis liigub nii maal kui vees ning millega saab sadamaid süvendada.
Majas leidub püsse, kiivreid, medaleid-ordeneid ning Pagari tänava keldrist toodud rauast piinatool. Raamatud-voldikud on laotatud Kadrioru lossist pärit musta värvi presidendi-ametilauale. Tõrsi kätte sattus see laud tükkidena.
Kõige uuem tuba sai sisustatud kuue aasta eest. See kajastab eestlaste tegevust Soome mereväes.
Vene sõjalaevalt pärit rauduste taha on rivistatud kümneid püsse, püstoleid, automaate ja kuulipildujaid – rohkem kui 20 riigist. Nende hulgas on Madseni kuulipilduja, Saksa, Inglise, Prantsuse, Hiina ja Soome vintpüssid, Tallinna Arsenali tehase vintpüss, Colti püstol ja Nagani revolver.
Eelmisel sünnipäeval sai Tõrs kingiks Saksa staabi töökorras raadiojaama. Lae alla on riputatud kümneid mundreid, mütse ja kiivreid, nurkades vedeleb saapaid, seljakotte, kolp ja mürsukild, millel juuksetutt küljes. Tema vara laenati filmi “Nimed marmortahvlil” tegemiseks.
Muuseumipüssid pauku ei tee. “Muuseumirelvad peavad rikutud olema või on neilt mõned osad ära võetud,” selgitab relvade omanik. “Need pole mitte laskmiseks, vaid vaatamiseks.”
Oma eksponaate Tõrs ära ei müü. Ta ütleb, et kõik relvad on arvel ja ta ei saagi neid müüa. “Kuigi mul on tihti rahapuudus, ei müü ma ühtegi eset, sest see ajalugu siin kuulub Eesti rahvale, mitte mingile rahajõmmile, kes asja ilu pärast elutuppa kamina peale paneb.”
Relvaarsenali kaitsevad trellid, raudluugid ja signalisatsiooniseadmed. Sellele vaatamata on Johannes Tõrsil tulnud nii nõu kui jõuga röövlite ja väljapressijate vastu seista.
Ehitab saare täis
Tõrs ei söanda oma saarelt päevakski lahkuda. Nelja aasta eest üritasid kolm meest talle jõuga “katust pakkuda”. Aga edutult.
“Nad tahtsid mind tappa, aga ma olen karated õppinud ja suutsin rünnakule vastu panna,” meenutab mees. “Kui ma pärast toas kokku vajusin, voolas mul verd ninast ja suust, arstid tuvastasid kehalt nelikümmend löögikohta.”
Vankumatu vastuseis väljapressijatele on maksnud talle kahe valvekoera elu – ühele anti mürki, teisel löödi selgroog puruks.
Nüüd kavatseb Tõrs saarele ka muinaslinnuse ehitada, palgid tahab ta tuua kodukandist Saaremaalt.
“Kui iga külastaja ühe palgi tooks, saaks varsti võimsa linnuse püsti,” ütleb ehitaja. “Selle suurus võiks olla 60x80 meetrit, piiramistornid ja puha. Sisse tulevad ruumid öömaja jaoks. Kindlasti tahaks ka kiviheitemasinat.”
Tõrsi plaanid ulatuvad veel kaugemale. Ta kavatseb teha viikingilaeva, sepikoja, tuuliku ja lasketiiru. Jõele tahab ta oma elektrijaama püsti panna. Maja ees konutavatel tankidel kavatseb ta aga mootori mürisema ja rattad veerema ajada.
“Neid, kes tankiga sõita tahavad, leidub kindlasti palju,” arvab nii mõnegi arvates hullumeelne Tõrs. “Siin saaks filmivõtteid või sõjamänge korraldada.”
Tänavu 6. juulil käisid vabaduse saarel 18 Euroopa riigi esindajad. Iga külaline pani mulda noore tamme.
Ettevõtlik Tõrs ootab, et Eesti riik muuseumile õla alla paneks. “Tahan, et vähemalt üks abiline antaks,” ütleb mees, kelle unistuseks on minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima. “Tahan ka angaari, kus masinaid hoida. Seal säiliksid need paremini.”
Muuseumi looja abikaasale Tiiu Tõrsile, poeg Hannesele ja tütar Triinule pereisa pöörased plaanid meeldivad. Triinu on innukas klaverimängija. Kodus harjutab ta kunagi president Pätsile kuulunud klaveril.
http://www.maakodu.ee/index.php?old_rubriik=5248&old_art=16517&old_num=775
Neljateistkümne aasta eest kuulis käsitööline Johannes Tõrs unes häält, mis ütles: “Sa pead kokku koguma isamaa vabadusvõitluse ajaloo!”
Mees võttis öeldu südamesse ning on praeguseks Harjumaal Lagedil pannud püsti muuseumi, mis on relvadest ja mundritest tulvil. Tema kogumiskirg kestab aga edasi.
Relv käes maast madalast
Johannes Tõrs (62) on olnud hingelt vabadusvõitleja nii kaua, kui ta üldse mäletab. “Kodus käisid jõuluvõõrad, kes laulsid eesti laule,” mäletab mees oma varasest lapsepõlvest.
Tulirelva hoidis ta käes juba nelja-aastase jõmpsikana Saaremaal. Tema kodu külje all toimus kuulus Tehumardi lahing.
“Kui ümberringi hirmus tapmine käis, olin ema, vanaema, õe ja vennaga reheahjus peidus,” meenutab relvakoguja esimesi kokkupuuteid sõjaga. “Hiljem said külapoisid ümbruskonnas vedelevate relvadega aastaid pauku teha, neid oli lademetes. Hea, et hing sisse jäi.”
1957. aastal lõpetas Tõrs Virumaa kaevanduskooli, töötas seejärel puu- ja müürsepana Kundas. Juba siis, 17aastase noormehena, suutis ta Nõukogude võimuga tülli minna.
“Kuna palka korralikult ei makstud, korraldasime poistega streigi,” räägib Tõrs. “Panime rinda sildid “Tööd ja leiba”, marssisime mööda linnatänavaid ja laulsime: “Jää vabaks, Eesti meri!””
Õiglusenõudjad võeti kinni. Kõigepealt viidi nad Rakvere julgeolekusse, seejärel Tallinna Pagari tänavale. Sõber pandi viieks aastaks trellide taha, Tõrs sai üle noatera vabaks. Aga märk jäi külge.
Läbi pika kadalipu õnnestus tal merekooli pääseda, see ära lõpetada ning ka mitmed aastad merd sõita. 1979ndal astusid aga laeva kaks kaabuga meest ja teatasid, et rahvavaenlasel pole merele asja.
Aastaid tegi Tõrs restaureerimistöid, valmistas värvilisi aknaid ja kroonlühtreid.
“1988. aasta 20. oktoobril kell 5 hommikul sain nägemuse, et pean rajama Eesti vabadusvõitluse muuseumi,” meenutab Tõrs. “Ja just siia Lagedile, Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarele.”
Vabaks enne Eesti riiki
Enne Teist maailmasõda asus sellel saarel president Konstantin Pätsi noorema venna Voldemar Pätsi talu. Ajahammas oli maja kõvasti purenud: võsa ja nõgesedkasvasid põrandast välja. Suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud.
Et muuseumiideele tuge leida, hakkas ilmutust näinud mees võimu- ja rahameeste uksi kulutama, raha teenimiseks sigu kasvatama. Eksponaate otsis ta ajalehtede kaudu, samuti metsas uidates ja veekogudesse sukeldudes.
1989. aasta 1. juulil sai muuseumihoone nurgakivi. “Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks,” mäletab Tõrs. “See saar on kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik.”
Ametlikult avas vabadusvõitluse muuseum uksed 1994. aastal. Selle juurde pääseb üle valvetorniga rippsilla.
Maja ees ilutsevad kahurid ja tankid, näiteks Teise maailmasõja aegne Soomest pärit õhutõrjekahur, naabruses asuvast järvest välja tõmmatud raketivanker, Vene luuremasin, Vene sillatank ning 70 sõdurit mahutav soomusmasin, mis liigub nii maal kui vees ning millega saab sadamaid süvendada.
Majas leidub püsse, kiivreid, medaleid-ordeneid ning Pagari tänava keldrist toodud rauast piinatool. Raamatud-voldikud on laotatud Kadrioru lossist pärit musta värvi presidendi-ametilauale. Tõrsi kätte sattus see laud tükkidena.
Kõige uuem tuba sai sisustatud kuue aasta eest. See kajastab eestlaste tegevust Soome mereväes.
Vene sõjalaevalt pärit rauduste taha on rivistatud kümneid püsse, püstoleid, automaate ja kuulipildujaid – rohkem kui 20 riigist. Nende hulgas on Madseni kuulipilduja, Saksa, Inglise, Prantsuse, Hiina ja Soome vintpüssid, Tallinna Arsenali tehase vintpüss, Colti püstol ja Nagani revolver.
Eelmisel sünnipäeval sai Tõrs kingiks Saksa staabi töökorras raadiojaama. Lae alla on riputatud kümneid mundreid, mütse ja kiivreid, nurkades vedeleb saapaid, seljakotte, kolp ja mürsukild, millel juuksetutt küljes. Tema vara laenati filmi “Nimed marmortahvlil” tegemiseks.
Muuseumipüssid pauku ei tee. “Muuseumirelvad peavad rikutud olema või on neilt mõned osad ära võetud,” selgitab relvade omanik. “Need pole mitte laskmiseks, vaid vaatamiseks.”
Oma eksponaate Tõrs ära ei müü. Ta ütleb, et kõik relvad on arvel ja ta ei saagi neid müüa. “Kuigi mul on tihti rahapuudus, ei müü ma ühtegi eset, sest see ajalugu siin kuulub Eesti rahvale, mitte mingile rahajõmmile, kes asja ilu pärast elutuppa kamina peale paneb.”
Relvaarsenali kaitsevad trellid, raudluugid ja signalisatsiooniseadmed. Sellele vaatamata on Johannes Tõrsil tulnud nii nõu kui jõuga röövlite ja väljapressijate vastu seista.
Ehitab saare täis
Tõrs ei söanda oma saarelt päevakski lahkuda. Nelja aasta eest üritasid kolm meest talle jõuga “katust pakkuda”. Aga edutult.
“Nad tahtsid mind tappa, aga ma olen karated õppinud ja suutsin rünnakule vastu panna,” meenutab mees. “Kui ma pärast toas kokku vajusin, voolas mul verd ninast ja suust, arstid tuvastasid kehalt nelikümmend löögikohta.”
Vankumatu vastuseis väljapressijatele on maksnud talle kahe valvekoera elu – ühele anti mürki, teisel löödi selgroog puruks.
Nüüd kavatseb Tõrs saarele ka muinaslinnuse ehitada, palgid tahab ta tuua kodukandist Saaremaalt.
“Kui iga külastaja ühe palgi tooks, saaks varsti võimsa linnuse püsti,” ütleb ehitaja. “Selle suurus võiks olla 60x80 meetrit, piiramistornid ja puha. Sisse tulevad ruumid öömaja jaoks. Kindlasti tahaks ka kiviheitemasinat.”
Tõrsi plaanid ulatuvad veel kaugemale. Ta kavatseb teha viikingilaeva, sepikoja, tuuliku ja lasketiiru. Jõele tahab ta oma elektrijaama püsti panna. Maja ees konutavatel tankidel kavatseb ta aga mootori mürisema ja rattad veerema ajada.
“Neid, kes tankiga sõita tahavad, leidub kindlasti palju,” arvab nii mõnegi arvates hullumeelne Tõrs. “Siin saaks filmivõtteid või sõjamänge korraldada.”
Tänavu 6. juulil käisid vabaduse saarel 18 Euroopa riigi esindajad. Iga külaline pani mulda noore tamme.
Ettevõtlik Tõrs ootab, et Eesti riik muuseumile õla alla paneks. “Tahan, et vähemalt üks abiline antaks,” ütleb mees, kelle unistuseks on minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima. “Tahan ka angaari, kus masinaid hoida. Seal säiliksid need paremini.”
Muuseumi looja abikaasale Tiiu Tõrsile, poeg Hannesele ja tütar Triinule pereisa pöörased plaanid meeldivad. Triinu on innukas klaverimängija. Kodus harjutab ta kunagi president Pätsile kuulunud klaveril.
http://www.maakodu.ee/index.php?old_rubriik=5248&old_art=16517&old_num=775